jaan & hain

Parhilla om harvanättäv iluasi, nimelt suvõsyä, tävven jõun. Olkõ et liivadsõ maa pääl kasuja taimõ´ närvetämä nakkasõ´, om õhk nigu sulaqld, lämmi, rammus & tervendävä. Ma ei vaheda mitte ytegi inimqnna mõnususõ vasta vällä umma hainast huuvi. Mu lacõ´ saava´ kyl´ kõik vahcõao hyve´, aga ma ei või´ jo mõnõ vidinä peräst jättä näid ilma ainõst, mis meile elu & hinge and - maast & pääväst.
Seo suvi tuu mu mano jäl´ asju, mis omma inämbältjaolt unõtõt, aga tulõva unõnäguside kaudu tagasi. Valgus. Väiko lacõ etteqjutus, et maailm omgi ni väiko, nigu lähembä mäe veereni paistus. Et kõik omgi ni illos, q paistus. Et kõik omgi ni lihtne & saa syndymä, q õnnõ tahat. Suvõsyäme valgusõn ei tulõ´ miilde qri ryykmine, pessmine, surmahirm, kylm, nälg. Imelämmi maa tege hinge tervess & sõsarõ mõcapuu´ andva kõgõ vasta rohtu.
Sändse ommavagi mu unõnäo tooni´, millest om nii illos heräneda.
Praegu, suvõsyämen, om täpselt õigõ valgus, nigu unõngudõn. Et ma muu maailmaga eriti kokq ei putu´, sis om peris- & unõilm parasjagu ytte palmit. & ma mõnulõ, kae valgust, olõ jäl´ tuusama, 35 aasta tagudsõ päävä all.

kavvõndahe kaonu

Eelmidse posti tei ma talvõ algusõn, täämbä om joba sykäv kevväi roheliidsi puulatvuga´. Kalõdast maast tihkõ lumõkihi all om saanu´ ellusj kihä, millel kangõ kihu päävä poolõ nõsta´. Kõgõst tuust om myydä rohkõmp q 100 päivä, a q ma kallendrit ei kae´, siss vahepäälset aigu ei näe´ - & eeläne kallõ talv tulõ jäl´ mu mano´.
Nii om ka kõiki muie ammu´kaonuisi piltega´. Olliva nuu´ siss puul, 15-17 vai 30 aastat tagasi, ommava nää´ õx nisama värvilidse´ nigu syndymise aolgi. & kõiki noide pilte pääl om roheline, häicev maa.
A inemiisi, eriti väixide laciga´ om hoobis tõnõ ooper. Näide pildi´ ei jää´ su mällu nigu mõni suurõperäne loodusõpilt. Paistus, nigu lacõ´ kasusi ka su meelen edesi nigu periselun, kos väiko vynys pikembäs, asakõsõ´ annat ärä´ & eluruumgi saa ao joosul hoobis tõsõ näo, nigu timä kasusi yten laciga´.
Mul om praegu haruldanõ võimalus hoolicõda vascyndyny lacõ iist. Sääne lac om eriliselt armas uma väiko kogu & tõistmuudu näo peräst. Qigi tä om mul 4. lac, ei olõ tõisist jääny´ ilusit värviliidsi titapilte mällu - q fotomassina ei avida, om seogi väikogõnõ varsti meelest kaonu, nii nigu juhtu tõisiga´. & asõmõl om jäl´ yc suur & ikäv inemine ummi umaperäde 6 su, vanõmba, yten antuisi viq & kasvatuspraagiga, irw.
A q ma taha midagi õigõlõ tetä´ vai võlssitettyt paranda, siss piät mul silmä all olõma mitukymmend aastat aigu kõrraga, mitte ycindä täämbädse päävä valgus.
Nii ilma mälupildeldä ei olõ´ inemisel sisemist ruumi. Nii, nigu väega lyhinägelik inemine ei näe´ ruumi, ei saa´ ka ilma aigu nägemäldä´ õigõlõ toimõtada. Ka väiko asi taht ette & takka kaemist.

taivakivi

Parhilla (hääldä rõhuga edimädse silbi pääl) om ni kylm, et kõik võimalik, millel ei olõ´ syänd vai ahju, om ärä kiviss kylmäny. Q lähät vällä pääväluujaminegi aigu, siss oma taivas säänest värvi, määnest muul aol ei näe´. Pikki sygävide värve asõmõl omma heledä, jäidse tooni´. Sullõ kaes oca igäväne kylm läbi uskmalda´ õhukõsõ õhu- & pilvetekikõrra ymbre maaimäkese. läbi jääkõrra kaesõ´ su oca miljoni´ aasta ilmaruumi aigu. Ei olõ´ toda pilvepiiglit, mis sullõ su umma jõudu & nuurust kitvä & peegeldäse´. Saat arvu, et olõt tolmukipõnj igivana ilmaruumi tolmu seen.
Siss lähät tarrõ kylmänyisi kässi-jalgu & hangunut näolappi lämmistämä. Saat umahindä aotundõ tagasi, tulõt umma ilma tagasi. & Ao kivikylm nägu jääss taivaaknidõ taadõ ocma muud huvitavat kaemist.

laul imäst

(Kae´, qlla sõbõr & hyä lugõja, q sa vinne aigu trehvssit lugõma mõnt kirgiisi, turkmeeni vai muud vildist majjun elävä rahva kiränikq, siss tiiät, et nimä´ kirotiva´euroopa vormin värsse harva. Näide laul olle nn vabavärss, jutuvormin nimelt. Jutt pidi inemise pandma elosat pilti nägemä.)
Mul ei olõ´ aotajju. Q ma kae sugulaisi pilte 50-70 aasta takast, siis ma näegi noid inemiisi, qlõ noid helysid näide ymbre. Ma panõ pildi iist ärä´ & elu lätt edesi - inemise´ ajava hinnest pysty, lacõ´ juuskva muru pääle lakja. & pilditegeja qcutas tarrõ lavva manu´ - tuu om tihtipääle hää sugulanõ, kedä kavva nätä´ ei olõ´ olnu´.
Sändsit armsit, elävit pilte om mul imä & vanaesä albummõn mitmitkymnit.
Yte pildi pääl istus nii aastanõ tytrik puhma all muru pääl, valgõ kahhar kleit sälän. Lats kaes imesten siiäpoolõ. Täl ei olõ´ toda juuskmisehimmu vai võõrapelgysest kõvõrat suud - lihcalt isus & kaess. & muru om nii piiny & pehme´. Ei harilikkõ eluhelysit - vaiqs.
Tuu om mu imäst edimäne pilt.
Ommava viil mõnõ´. Yten vanaonu laciga´, kellega pallo läbi käyti, selle et yten tulti kavvõmbast lucikõisi kandist - näide peren olle 3 sõsarat & 2 velle. Kõgõ noorõmb texe esi´ pilte kah, nii om väega elusit & armsit pilte - tytrigu´ hainamaa veere pääl, perepildi´, sugulasõ´. Vanaonu pere´ olle väega ussin, kokqhoitva & laci hoiti häste, nipallo q kolhoosiorjusõ aigu hoita saadi. Tuu pere lacõ´ jõudsõva´ kõik yliqli.
Mul ei olõ´ imä väikolacõaost midägi teedä´. Kõik om hoolõga musta teki sisse katõtu & vällä säält midgi ei tuvva´. Arvada, et vanaimä käve kilomeetride kaugusõlõ kolhoosilauta orjatyyle, a esä meisterdj kotun puust vannõ, kappõ, tõrdusid. Timä olle siss tu hää & last hoitva koduhing, tuuaig q imä ollõv ega asa pääle purõma kiire´.
Imäl om eluaig näon olnu´ pelgys ja päälenakkamise puudus. Q timä elu algus olle kylät häste hoietu & kaidsõdu, olkõ no et eläti õkva maailma veere takan mõca seen, siss tuu aig lõppi oca. Esä qli ärä´ & tulti inemiisile lähembäle - a es mõistõta õnnõst kinni´ haarda.
1974ndäl sai esivanõmbide kogut õnn peris oca. Majja tullj seiklusõocja, hulgussõst setopoissj, tyymiiss, kiä siss kodoväy-ammeti hindäle sai. Pääle mu´ syndymist om sääl majan olnu´ ycainus hädä, purõlõmine, ulli kiusu ajamine. Vanaonu aid sattõ qmmalõ, q ma olli väikene lac. Eelmine talv sattõ sisse vanaonu pere ehitet lauda katus, mu imä & esä olliva ilma remontmalda´ kõgõ ao, pia 35 aastat hakkama saanu´. Inemiisil ommava aga õx pään uutmine, et kiäki ytles, mis tetä´ & tulõ ka Kalevipoig õnnõ tuuma, siiämaalõ kestny puudusõ & lagunõmise hätä lõpõtama.
Tuuperäst ei kiruda ma tuust, midä ma joba esiki mäledä. Mu syndyden sai viimänegi´ laul oca.
Ma ei imestä, et mille inemiisil ommava pilte pääl vähä tõiscugudsõ näo´. Latsõ´ ommava kylh nisama lacinägudõga´, a suuril inemiisil ommava tõsõ´ mõttõ. Pää´ ei olõ´ nipallo prahti täys q kymnide aastide peräst - ni mi´ q kymnide aastide tagucide sugulaisi näo´ ei olõ´ yte´ & sama´. Mi´ näguside pääle om kirotõt tõnõ aig q mi qnagiidsilõ sugulaisilõ, kiä ommava kah jo olnu 1, 11, 21, 31 aastat vana´.

mis seo om?

Tan ei olõ´ juttugi´ tuust, mis ilm välän om, vai kiä mu majast myydä jalutj. Siist ei saa´ ka egapäävast ikq ja halla lukõ´.
Seo om kuulva keele aukivi.
Minno om koolin opatu eestikeelen kirotama ja lugõma, tuuperäst om halv lugu võro keelen laulõ tegemisega. Selle, et ku ainsa kättesaia´ raamadu olliva kõik eestikeelen, siss tiida´ ehityse´ ja mustri saivaki eestikeelen programmeerit. Tõsõ, hoobis paremba mõttõmustriga´ näyde´ om Kontra, timä saa suurõperädse kergysega umamaakeelidse laulu tegemisega hakkama. Ma´ olõ nisama mõtõldaja. Võip-olla´ mõnõ regivõrsi vahepääl nikõrda, piiglipuliirmise ja põrmandulakmise asõmõl.
Hää kylh, nakkas sis aukivi mustri ragumine.