Parhilla om harvanättäv iluasi, nimelt suvõsyä, tävven jõun. Olkõ et liivadsõ maa pääl kasuja taimõ´ närvetämä nakkasõ´, om õhk nigu sulaqld, lämmi, rammus & tervendävä. Ma ei vaheda mitte ytegi inimqnna mõnususõ vasta vällä umma hainast huuvi. Mu lacõ´ saava´ kyl´ kõik vahcõao hyve´, aga ma ei või´ jo mõnõ vidinä peräst jättä näid ilma ainõst, mis meile elu & hinge and - maast & pääväst.
Seo suvi tuu mu mano jäl´ asju, mis omma inämbältjaolt unõtõt, aga tulõva unõnäguside kaudu tagasi. Valgus. Väiko lacõ etteqjutus, et maailm omgi ni väiko, nigu lähembä mäe veereni paistus. Et kõik omgi ni illos, q paistus. Et kõik omgi ni lihtne & saa syndymä, q õnnõ tahat. Suvõsyäme valgusõn ei tulõ´ miilde qri ryykmine, pessmine, surmahirm, kylm, nälg. Imelämmi maa tege hinge tervess & sõsarõ mõcapuu´ andva kõgõ vasta rohtu.
Sändse ommavagi mu unõnäo tooni´, millest om nii illos heräneda.
Praegu, suvõsyämen, om täpselt õigõ valgus, nigu unõngudõn. Et ma muu maailmaga eriti kokq ei putu´, sis om peris- & unõilm parasjagu ytte palmit. & ma mõnulõ, kae valgust, olõ jäl´ tuusama, 35 aasta tagudsõ päävä all.
No comments:
Post a Comment